Flikkermeeter aitab määrata valgustuse silmasõbralikkuse

Selle ajaveebi autori Tarmo Koppeli juhendamisel koostati Talinna Tehnikaülikoolis valgustuse värelusmõõtja flikkermeeter.

Valguse värelusest on vähe räägitud, sest seda on teaduslikult vähe uuritud. Siiski on teada, et kui tehisvalgusti valgusallikas väreleb, siis omab see ebasoodsat mõju inimeste enesetundele. Tagajärgedeks võivad olla peavalud, disorientatsioon, keskendumisraskused jm sümptomid. Noortele ja tervetele inimestele värelus suurt mõju ei avalda, kui see pole just tugev. Vanematel ja nendel, kelle tervis pole paremas korras, omab värelus aga enesetundele suuremat mõju.

Igaüks saab oma elu- ja töökeskkonda paljuski parandada, valides sellise valgustiliigi, millise värelus on väikseim (näiteks halogeenpirn). Samas on erinevate valgustitootjate ja ka nende mudelite vahel erinevus teine kord suur – seal, kus ühe tootja valgusti ei tekita suurt värelust, võib teise tootja sama valgusti olla märkimisväärse värelusega.

Inimsilm ei suuda värelust tajuda, välja arvatud väga madalatel sagedustel. Seega võetakse appi flikkermeeter, mis aitab tuvastada vaadeldava valgusti väreluse sageduse ja intensiivsuse. Juhul kui töökohal tuvastatakse valgustite värelus ning samas kurdavad inimesed eelnimetatud sümptomeid, on tõenäoline seos loodud.

Lähemalt saab seadmest lugeda TTÜ ajalehest Mente et Manu (25.11.11, lk 2).

Flikkermeetri võttis vastu komisjon. Vasakult Heldur Haldre, Taavi Tarien (autor), Ülo Kristjuhan, Tarmo Koppel.
Rubriigid: elektromagnetväljad. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga