5G sagedused neelduvad putukates enam kui praegused mobiilside sagedused

Mesilane raadiosageduslikus elektriväljas: vasakul 2 GHz (praegu kasutusel olev mobiilside sagedusala), paremal 24 GHz (plaanitav 5G sagedusala); viimase, kõrgema sageduse puhul mõjutab kiirgus mesilast oluliselt enam.

Rühm kogenud rahvusvahelisi teadlasi (Thielens jt) uurisid, kuidas mõjutab uute 5G sageduste kasutuselevõtt mobiilikiirguse neeldumist erinevates putukaliikides. Uuriti sagedusi 2-120 GHz.

Putukate kohta koostati mudelid kasutades kompuutertomograafiat; seejärel leiti putukatele dielektrilised konstandid (kui palju kiirgust kehas neeldub) ning teostati arvutisimulatsioonid.

Simulatsiooniga tuvastati, et kõik uuritud putukad saavad mõjutatud olema uutest 5G sagedustest – kuna kasutusele võetakse kõrgemad sagedused, siis ka putukates neelduv raadiosageduslik kiirgus kasvab kuni 4 korda. Sagedus, mille juures kõige enam raadiosageduslikku kiirgust putukas neeldub, sõltub selle mõõtmetest ja dielektrilisest konstandist. Üldiselt, maksimaalne kiirgusabsorptsioon leiab aset samal lainepikkusel, mis vastab putuka suurusele. Hetkel kasutuses olevate mobiilside sageduste lainepikkused on oluliselt pikemad putukate kehadest, mistõttu need niivõrd suurt mõju neile arvatavasti ei oma.

Joonis. Plaanitav 5G sageduse lainepikkus vastab ligikaudselt mesilase, nii nagu ka paljude teiste putukate kehapikkusega.

Kuivõrd praegu kasutuses olevad mobiilside sagedused on alla 6 GHz, siis kõrgemate sageduste kasutuselevõtt (kuni 120 GHz) tähendab ka suuremat kiirguse absorptsiooni putukatele. See võib aja jooksul viia muutusteni putukate käitumises, füsioloogias ja morfoloogias (putukaliigi vorm ja kuju).

Kõige enam arvatakse mõjutatud olevat putukad pikkusega u 1 cm või vähem. Uuringus oli ka mesilane (Apis mellifera), pikkusega 1,1 cm. Samas võiks loota, et mesilaste populatsiooni 5G drastiliselt mõjutama ei hakka, kuna kõrgemad sagedusalad (24 GHz) tulevad arvatavalt ainult linnadesse; maapiirkondades nende kasutuselevõtt pole otstarbekas, kuna nende sageduste levikuala on väga lühikene.

Ei saa ka välistada, et linnades hakkavad 5G antennid toimima putukapeletitena, väljutades kiirgust, mis putukatele ei meeldi. Mõned teated (Inglismaalt) kirjeldavad, et eksperimentaalsete 5G antennide juures, mis paigaldatud tänavavalgustipostidele, saab palju putukaid hukka. Sellisel juhul meelitab tänavavalgusti valgus putukaid ligi, misjärel sattudes tugeva raadiokiirguse kätte, need hukkuvad. Kui järgnevad uuringud peaks seda nähtust kinnitama, satub 5G infrastruktuur juriidilise väljakutse ette, kuna välitingimustes putukatapjaid kasutada ei tohi.

Originaalartikkel:
Thielens, A., Bell, D., Mortimore, D. B., Greco, M. K., Martens, L., & Joseph, W. (2018). Exposure of insects to radio-frequency electromagnetic fields from 2 to 120 GHz. Scientific Reports, 8(1). https://doi.org/10.1038/s41598-018-22271-3
Rubriigid: elektromagnetväljad. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga