Käesoleva ajaveebi autor Tarmo Koppel ja prof.Piia Tint esitasid käesoleva uurimuse põhjal ettekande rahvusvahelisel teaduskonverentsil ITELMS2013 (Leedus).
Et selgitada valgustuse võimalikku rolli tervisesümptomite kujunemisel, töötasid nimetatud uurijad välja uue küsitlusankeedi, mis hõlmas lisaks sisevalgustusele ka loomuliku valgustuse parameetreid. Arvestades asjaolu, et erinevad valgustingimused ning kogetud tervisehädad üritati kokku viia vastajate endi raporteeritud info põhjal (mõõtmisi ei teostatud), käsitlesid küsimused nii vastaja enda subjektivset rahulolu valgustustingimustega kui ka infot objektide/esemete kohta tööruumides ja õues, mis võivad valgust vähendada või selle ebameeldivaid vorme tekitada (valguse räigus peegeldustest).
Joonis. Loomuliku valgustuse tase ja kvaliteet töökohal sõltub paljudest teguritest: päikesevalgust blokeerivad rajatised ja aknakatted, otsest pimestavat valgust hajutavate elementide kasutamine, päikesevalguse pimestav peegeldus metall- ja klaaspindadelt, töökoha lähedus aknale, akende suund ilmakaare suhtes jm.
Uuringus osales 518 inimest erinevatest Eesti ülikoolidest (peamiselt õppejõud ja teised töötajad). Valim jagati analüüsi käigus kuude rühma. Klassifitseerimine teostati kahe skaala baasil:
(I) need, kellel on adekvaatne sisevalgustus ja need, kel mitte;
(II) need, kelle töökohal on küllalt loomulikku valgust ja need, kel mitte; loomuliku valgustuse juures lisasti veel kolmas variant – need kel loomulikku valgust piisavalt, kuid seda (ebameeldiva) räiguse kujul.
Joonis. töökohad jagati kahe kriteeriumi põhjal kuueks grupiks: 1) sisevalgustus ja 2) loomulik välisvalgustus
Joonis. gruppide protsentuaalne jaotus Eesti kontoritöötajate seas
Sisevalgustuse, kuid eriti just loomuliku valgustuse osakaal, võib väga palju erineda ühelt kontoritöökohalt teisele. Näiteks aatrium-tüüpi hoonetes: need töötajad, kelle aken on sisehoovi poole, saavad mitme suurusjärgu võrra vähem loomulikku valgust kui nende kolleegid tööruumis hoone välisküljel.
Ka mitmed muud tegurid määravad loodusvalgustuse osakaalu:
– Päikest varjutavad hooned jm objektid;
– kuhu ilmakaarde vaatavad aknad;
– kui kaugel asub töötaja aknast jms.
Joonis. Sisehooviga hoonetes saavad aatriumipoolse töökoha valdajad palju vähem loomulikku päevavalgust
Võttes arvesse fotobioloogia viimaseid avastusi, kus aina enam rõhutatakse valguse olulist rolli organismi tervislikkuse juures, sooviti käesoleva uuringuga selgitada, kas kontoritöötajate heaolu tõepoolest võib nendest asjaoludest tingitud olla.
Andmete analüüs tõi esile selged erinevused mitmesugustele valgustustingimustele avaldatud töötajate vahel. Võrreldes sisevalgustust ja väljastpoolt tulevat päevavalgust, avaldas enda tähtsamat rolli esimene. Kõige vähem ebasoodsaid tervisemõjusid teatati gruppidest 4 ja 6 (seal kus tugevamalt oli esindatud nii päevavalgus kui sisevalgustus). Ligikaudselt kaks korda enam tervisesümptomeid teatasid rühmad 1 ja 3, kus oli kehvasti esindatud sisevalgustus ning puudu või problemaatiline (räiguse näol) ka välisvalgustus. Rühmad 2 ja 5 ei jäänud kaugele parimatest, mis kõik kokku näitab, et mida rohkem valgust töötajal on töökohal, seda vähem tervisesümptomeid ta kaebab. Tulemused rühmadest 5 ja 2 näitavad, et juhul kui üks valgusallikatest on kehvavõitu (sisevalgustus või päevavalgustus), ei ole olukord niivõrd halb, sest nii kaua kui teine on piisaval määral esindatud, suudab see kompenseerida teise puudulikkust.
Kehva valgustusega töökohtades (rühmad 1 ja 3) olid kõige enim kurdetud tervisesümptomid 1) väsimus (vastavalt 57% ja 57%) ning 2) valulikud või väsinud silmad (vastavalt 60% ja 57% inimestest selles rühmas kurtsid nende üle). Kuna nende kahe sümptomi üle kurtsid inimesed ka teistes rühmades, kuid oluliselt vähemal määral, siis võib järeldada, et tegemist on laialdaselt levinud sümtomitega, mida kehvad valgustustingimused aga süvendavad. Samas on märkimisväärne, et inimesed rühmades 1 ja 3 (kehvad valgustustingimused) kaebasid ka paljude teiste sümptomite üle, millised polnud niiväga esindatud parimate valgustustingimustega rühmas 6. Kehvemate valgustustingimustega rühmas 1 olid need sümptomid esindatud järgnevalt: uimasus 38%; kuivad silmad (36%); raskused keskenduda 33%; stress v depressioon 25%; peavalud 21%; kehv meeleolu 19%; unetus 19%; ärevus, ärritatus 18%; vesised silmad 17%; rahutu ja emotsionalne olek 17%; ärritatud või valuline nahk 13%. Inimesed rühmas 1 teatasid neid sümptomeid keskmiselt 2,8 korda enam kui iniemesed rühmas 6.
Kui töökohti vaadelda tajutava töötootlikkuse järgi, siis joonistuvad välja samad seosed. Kõige enam tundsid end produktiivsena inimesed 6. rühmas (95%) ja 4. rühmas (79%), samas kehva valgustusega rühmades 1 (37%) ja 3 (44%) olid inimesed kõige vähem produktiivsed.
Autorid peavad uuringut uudseks, sest avastatud seosed on mitmes aspektis varasema kirjanduse poolt täheldamata. Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et niivõrd selged erisused õnnestus välja tuua pelgalt ankeeteerimise teel ilma töökohal mõõtmisi teostamata. Tulemustest võib selgelt välja lugeda, et kõige olulisem on töökohal tagada hea sisevalgustus, kuid tervise seisukohast annab märgatavalt juurde ka päevavalguse külluslikkus. Tulemusena on inimesed tervemad, kannatavad vähem stressi all ning suudavad päeva jooksul ära teha rohkema koguse tööd.
Erinevalt täisspektriga loomulikust valgustusest, on tüüpiline sisevalgustus katkendliku joonspektriga, mis omane kõikidele enamlevinud säästupirnidele ja päevavalguslampidele. Kuna täisspekter varustab inimese nägemissüsteemi nähtava valguse kõikide lainepikkustega, võib selles peituda ka põhjus, miks need inimesed, kelle töökohal oli piisavalt loomulikku valgust, kaebasid vähem nägemissüsteemiga seotud hädade üle.
Sama seost võib järeldada ka töötootlikkust silmas pidades: need, kelle töökohal oli pisavalt sisevalgustust kui ka loomulikku valgustust, olid kuuest rühmast kõige produktiivsemad.
Autorid jätkavad uurimistööd valgustuse alal, eesmärgiga selgemalt õppida tundma neid terviseseoseid (anketeerimismeetodil on mitmeid piiranguid) ning et leida lahendusi, kuidas alavalgustatuse all kannatavate inimeste olukordi parandada.
