Töötajad sooritavad oma ülesanded kolmandiku võrra kiiremini ning praak väheneb veerandi võrra – lahendus ei ole uutes seadmetes ega ka uutes töötajates – kõik jääb samaks, välja vahetatakse vaid valgustus. Sellisena kõlab autori poolt loodud kuvand, kui kõik valgustuse ergonoomilisi parameetreid on arvesse võetud ning valgustussüsteemile tööruumides “upgrade” tehtud. Võit on nii rahas kui ajas. Mitmed uurimused, mis on analüüsinud valgustuse parendamise mõju, lubavad nii arvata.
Valgustuse peamine näitaja on valgustugevus
Kuna inimsilm suudab tajuda vaid mõnda valgustuse kvaliteedi parameetrit, siis alahinnatakse valgustussüsteemi tähtsust isikliku mugavuse ja töötootlikkuse juures. Peamiselt suudab inimese nägemissüsteem tajuda valgustugevust: kas on liiga pime või liiga ere. Tüüpiliseks probleemiks Eesti ettevõtete töökohtade juures on liiga nõrk valgustus. Kuigi töötaja võib arvata, et valgust on töötegemiseks küllaga, võib mõõtmine osutada, et vajamineva 500luxi asemel on tagatud vaevu pool sellest. Kehva valgustugevuse all aga väsib inimene kiiremini, eriti õhtupoole.
Vaimse tööga tegelevatele inimestele sobib paremini tugevama valgustihedusega ruum, sest see avaldab positiivset mõju mõttetegevusele. Samas suurem valgustugevus vähendab mugavustunnet.
Nüüdseks juba tunnustatud teraapiavormiks on asetada depressiooni käes vaevlev inimene kaheks tunniks ereda valgusega ruumi (2500luxi). Selliselt käitutakse paar nädalat.
Parim värvustemperatuur on sama mis päevavalgusel
Inimsilm suudab teatud määral tajuda ka värvustemperatuuri – kas valge on punakama või sinakama varjundiga. Näiteks hõõglambid on madalam temperatuuriga (u 2800K) ning toodavad seetõttu kollaka valguse. Valguseuurija Olszewski hinnangul on hõõglamp oma kollaka varjundiga valguse poolest kehva valik, sest sellel värvustemperatuuril tõmbuvad rakud kaitseseisundisse ning seega lähevad stressistaadiumisse.
Parimaks värvustemperatuuriks on tööruumides arvatud olema 5500-6000K, mis teisisõnu on loomulik päevavalgus. Temperatuur Päikese pinnal on 5800K. Näiteks Osram markeerib mitmed oma vallgustid “Active” või “Relax”. Neist esimene ühtib hästi päevavalgusega, teine aga on mõeldud eluruumidesse õhtuseks lõõgastumiseks. Seega lihtne loogika ütleb, et kõrgem värvustemperatuur (üle 5000K) inspireerib töötajaid olema tähelepanelikud ning efektiivsed, madalam värvustemperatuur (alla 5000K) aga soodustab “lõdva”-olemist.
Näiteks Philips on teinud katseid päevavalguslampidega värvustemperatuuril 17000K, mis on taevasinine. Kuigi valgest valgusest pole siinkohal juttu, leiti, et katsealused muutusid väga hoolikaks, kasvas tähelepanuvõime ja operatiivsus. Küllap sel põhjusel on ka sõjalaevade operatsioonijuhtimisruumid just süvasinise valgustusega.
Samas tuleb mainida, et pikemal viibimisel süvasinises valguses väsib inimene kiiremini, seega ei sobi see valgustama tööruumi, kus inimestel tuleb veeta terve tööpäev.
Mida vähem värelust, seda parem
Inimese nägemissüsteem ei suuda enamasti tajuda valguse värelust. Hõõglampide puhul pole see probleem, kuid pea kõikide teiste valgustiliikide puhul esineb värelus, mis on tuvastatud põhjustama töötajatel peavalu ja muid ebasoodsaid tervisenähte. Kaasaegsed päevavalguslambid on kõrgsagedusliku elektroonilise ballastiga, mis tootjate väitel tervisele või enesetundele ohtu ei kujuta. Värelus tekib vahelduvvoolust – kuigi inimene ei näe pidevat valguse sisse-välja-lülitumist, leiab see aset ning tuvastatud on selle mõju inimese enesetundele ja töövõimele. Arvatakse, et ebasoodsalt võivad mõjuda värelused kuni 1000Hz. Inimsilmaga on tajutav võnkumine kuni 30Hz (võnget/sekundis), mõned suudavad tajuda ka võnkeid kuni 50Hz.
Täisspekter valgusti parandab tootlikkust
Tähtsaks valguse parameetriks on spekter. Kvaliteetsemad (ja mitu korda kallimad valgustid) suudavad toota valguse täisspektri (ing.k. full-spectrum) . Kuigi säästupirni poolt toodetav värvustemperatuur võib olla sama päevavalguse omaga (5500K), siis spektrit uurima hakates selgub, et kattuvus päevavalgusega on alla 10%. Sellist säästupirni valget valgust nimetatakse pseudovalgeks – see jätab mulje valgest valgusest, kuid tegelikult on illusioon, mis koosneb kolmest kitsast spektraaltriibust (roheline, punane, sinine). Inimsilm seda illusiooni hästi läbi ei näe, kuigi katsed on tõestanud, et testisikud siiski eelistavad täis-spekter valgust pseudovalgele. Kui USAs hakati tootma esimesi täis-spekter valgusteid, siis esimesteks klientideks olid merevägi ja kosmoseagentuur. Mõlemad tahtsid täisspekter valgustiga luua paremad töötingimused – et inimesed oleks reipamad ja heas tujus. Näiteks allveelaevades, kus inimesed ei pruugi pikka aega päevavalgust näha, oli probleemiks depressioon, mis arvati vähemalt osaliselt seostuvat kunstliku valgustusega (pseudovalge).
Leamanni ja Bordassi uurimusest selgub, et suurtes avatud kontorites väsivad inimesed kiiremini ning töötootlikkus on madalam – kõikidel töökohtadel pole tagatud päevavalgus. Akna all istuvad töötajad teevad vähem vigu ning on emotsionaalselt tasakaalukamad.
Käesolevasse kirjutisse on autori poolt valitud peamised valgustuse parameetrid, põhjendatud nende olulisust töötootlikkuse seisukohast. Peale nende on ka teisi valgustuse parameetreid, mis samuti omavad otsest ja/või kaudset mõju inimese füüsisele või psüühilisele heaolule: valguse räigus (ing.k. glare), valgustussüsteemi dünaamilisus, elektromagnetväli, kontrastsus, UV-komponent ja mõni veel.
Valgustussüsteemi kujundamist võib võrrelda keelpilli häälestamisega – reguleerid alla või üle – tulemus ei pruugi olla soovitav. Näiteks kehva valgustugevusega tööruumis, on töölised aeglasemad. Samas kui valgustugevus tõsta üle mugavuspiiri, siis tõuseb töötajate rahulolematus ning võidakse alateadvuses tekib tõrge selle ruumi suhtes – organism tajub, et tingimused on seal ebasoodsad.
_________________________________________________
Viited
Olszewski, D. The Science of Light. 2010. It’s Rainmaking Time by Kim Greenhouse. http://itsrainmakingtime.com/2010/davidolszewski2/
Tamm, T. Valgustustehnika I. 2009. TTÜ
