Tervisemõjud elektromagnetväljadest

Käesolevas artiklis annab autor ülevaate tervisemõjudest, mida on teadusuurimused seostanud elektromagnetväljadega.

Elektrostressi all loetakse kannatavaks inimest, kel kujuneb elektromagnetilise pollutsiooni tagajärjel välja ükskõik, milline alltoodud sümptomeist.

Kui elektromagnetilise pollutsiooni allikat ei eemaldata, võib elektrostress kesta kaua (mitmeid kuid). Sümptomid võivad süveneda ning muutuda krooniliseks. Organismi immuunsüsteem nõrgeneb ning vastupanuvõime väliste stressiallikate suhtes väheneb – välja on kujunenud elektroülitundlikkuse sündroom. Arenenud maades arvatavasti 3-8% elanikkonnast kannatavad elektroülitundlikkuse all ja 35% selle kergemate vormide all.

Arstidel on tervisehädade seoseid elektromagnetväljadega väga raske seostada, sest need väljad ei ründa ühte konkreetset organit ega ilmne ühel moel. Samuti puudub arstidel vastav väljaõpe. Seetõttu elektroülitundlikkuse sündroomi meil ka ei diagnoosita.

Isegi kui tihenenud haigestumistest, peavaludest või muudest arusaamatutest tervisehädadest üksteise järel üle saadakse, jäävad need korduma (kui on tegu elektromagnetilise pollutsiooni poolt põhjustatud hädadega). Tulemusena kannatab inimene pideva väsimustunde all, ei suuda enam keskenduda ning väheneb töövõime. Selliselt kirjeldavad elektroülitundlikkuse sündroomi selle all kannatavad.

Ka rahva tervise eest heaseisma loodud institutsioonid (Tööinspektsioon, Kiirguskaitsekeskus jm) ei saa veel abiks olla. Elektromagnetväljade ohtlikuse osas pole veel teadlaste seaski üksmeelt. Vaevalt, et see üksmeel lähiajal tuleb, sest uuemad uurimused on pilti löönud veelgi segasemaks – leitud on uusi toimemehhanisme, kuidas EMVd organismidele mõjuvad. Enne, kui pole selge – kui palju elektromagnetvälju on tervistkahjustav – ei osata koostada ka piirnorme, mis elektroülitundlikele kaitset pakuvad. Sestap on Euroopas võetamas uut hoiakut “nii vähe elektromagnetvälju kui mõistlikult võimalik”.

Joonis1. Elektrostressiga seostatud sümptomeid (nimekiri on ülevaatlik)

Nimekirjaga tutvudes võib tekkida küsimus, et paljud neist hädadest võivad olla ju tingitud muudest põhjustest, näiteks tavalisest külmetumisest. Siinjuures on vajalik mõista elektromagnetväljade varjatud toimet kehale – seda ei tunne, kuid vaikselt nõrgestab immuunsüsteemi, kuni nõrgeim koht organismis streikima hakkab või mõni teine keskkonnastressor tõuke annab haigestumiseks.

Esitatud nimekiri toob välja tüüpilised sümptomid, mis uuringutest välja tulnud. Samas võib leida ka uurimusi, kus EMVde seost nende sümptomitega pole tuvastatud. See, et ühed uuringud tuvastavad seosed ning teised uuringud ei kinnita neid – on ka põhjuseks, miks elektromagnetvälja piirnorme pole siiani muudetud.

Viidates rohketele elektromagnetväljadele kaasaegses elukeskkonnas, nimetavad paljud teadlased seda ettearvamatuks eksperimendiks. Näiteks maailmakuulsa Paracelus Kliiniku (Shveits) meditsiinidirektor Thomas Rau nimetab lausa kriminaalseks laste eksponeerimist koolis kiirgusele, mis on teada, et rikub aju funktsionaalsust ja õppimisvõimet. Kiiritades laste organisme, nende intelligents ja ajumaht väheneb. Lisaks esineb rohkem tähelepanuraskuste ja käitumishäiretega lapsi.

Eelnevaga nõustub dr. Magda Havas (Environmental and Resource Studies, Trent University, Canada), kes on üks juhtivaid eksperte hälvetega elektri (ing.k. dirty electricity, seletus: kõrgsagedushäiretega elekter) uurimisel. Ta lisab, et elektromagnetväljade toimel ägenevad veel ka sümptomid, mille all inimene varem kannatas.

Märkimata ei saa jätta ka autismi, mille juhtumite arv on kasvanud hüppelised 6000% viimastel aastatel (Fisher), mis ühtib ka traadita andmeside võrkude plahvatusliku levikuga. Uurija Michael Merzenich on autismi tekkemehhanismi sidunud kõrgsagedusliku elektromagnetilise pollutsiooniga. Dr Robert Kane toob esile, et autismi mehhanismid võivad alata juba looteeas, kui ollakse eksponeeritud raadiosageduslikele EMVdele.

Samas on ka mitmeid teadlasi, kes nimetatud tervisemõjusid ei seosta elektromagnetväljadega ning peavad neid hädasid psühhosomaatilisteks või muudest teguritest põhjustatuks.

Elektrostressi on varem nimetatud ka raadiolainetõveks (ing.k radiowaves sickness). See ilmnes inimestel, kes olid eksponeeritud kõrgsageduslikele elektromagnetväljadele. USAs tähendati maapiirkonna inimestel sarnaseid sümptomeid juba 1990-ndatel, mil ei olnud sellises koguses mobiilsidemaste, WIFI-võrke jms.

Lahendus elektrostressi võitmiseks on lihtne – muuta oma elektromagnetilist keskkonda. Seda võib teha järgnevalt:
1) eemaldada kiirgusallikas (lülitada välja, asendada alternatiivse lahendusega);
2) minna kiirgusallikast eemale – kiirgusallika mõju väheneb kauguse ruuduga;
3) ehitada kiirgusallika vastu kilp – võtta tarvitusele ekraneerivad või absorbeerivad materjalid.

Uurija Dave Stetzer asendas ühes USA koolis, kus oli kõrge häireelektri tase, häirefiltrid. Selles koolis kannatas 37 last astma all. Peale filtrite töölehakkamist, ei vajanud need lapsed enam inhalaatorit. Koolides, kus häirefiltrid installeeriti, teatasid koolijuhid ka, et peale nende töölehakkamist on tõusnud kooliõpilaste õppeedukus.

Elektrostressi mõju inimese töövõimele on üks peamisi põhjus-tagajärg-seoseid kogu temaatikas. Kui inimese keha on väliste keskkonnamõjuite tõttu stressis, siis suunab organism energiavarud selle stressiga võitlemiseks, vähem jääb energiat üle vaimseteks tegevusteks, nagu õppimine.

Ka on täheldatud, et kui eemaldada elukeskkonnast saastatud elektri allikas, on tetud juhtudel paranenud probleemid veresuhkruga (50-92% neist inimestest) (Stetzer,2011)

Tervisemõjude juures tuleb teada, et erinevad elektromagnetilised sagedused mõjuvad organismile erinevalt. Samas on need kõik justkui ühisrindes organismi vastupanuvõime (välisstressorite suhtes) murdmisel.

Bioloogiliselt aju, süda, kõik muud organid, isegi rakud – funktsioneerivad elektromagnetiliste signaalide toel. Neid bioloogilisi signaale, mille uurimisega tegeleb bioelektromagnetismi teadusharu, võivad välised elektromagnetilised signaalid segada märkamatul, kuid tervise seisukohast olulisel, viisil.
Kõik sagedused üle 1,7kHz neelduvad ja hajuvad inimkehas.
Vene uurimuste kohaselt on inimkehas bioloogiliselt kõige aktiivsemad signaalid vahemikus 4-100kHz.

Tihti tuuakse elektromagnetväljade puhul paralleele tubaka kahjulike tervisemõjude tõendamisega, mis kestis 40+ aastat, enne kui neid tervisemõjusid üldiselt aktsepteeriti.
Elektromagnetväljade puhul on aga tegemist palju kompleksema teemaga. Elektromagnetväljade puhul võib orgaaniliste kahjustuste ilmnemine võtta kaua aega ning sellele eelneda aastaid nõrgatasemelist EM-ekspositsiooni iga päev. Elektromagnetväljalise ekspositsioon tuleneb väga erinevatest allikatest – kõigist seadmetest mis kiirgavad EM-välja. Seepärast, seoste loomine põhjuste ja tagajärgede vahel nõuab arvestamist kõigi nende parameetritega.

Autor soovib rõhutada, et elektromagnetväljades tonti ei maksa näha ning teovõimetuna mitte end tunda. Põhjus, miks me sellises “elektromagnetilises supis” elame, on teadmatusest. Teadmised ja tehnika on aga ühiskonnas olemas, et keskkonna tervislikkust parandada.

Vaata teema kohta lisa:
Youtube, Beyond Coincidence – The Perils of Electrical Pollution

Viited:
Firstenberg,A. 2001. No Place to Hide
Moser,C. 2009. Dirty electricity – is it making you sick? FM Family Matters.
Stetzer,D. 2011. Dangerous Current Beneath the USA, It’s rainmaking time.

Tervisemõjud elektromagnetväljadestKäesolevas artiklis annab autor ülevaate tervisemõjudest, mida on

teadusuurimused seostanud elektromagnetväljadega.

Elektrostressi all loetakse kannatavaks inimest, kel kujuneb

elektromagnetilise pollutsiooni tagajärjel välja ükskõik, milline alltoodud

sümptomeist.

Kui elektromagnetilise pollutsiooni allikat ei eemaldata, võib elektrostress

kesta kaua (mitmeid kuid). Sümptomid võivad süveneda ning muutuda

krooniliseks. Organismi immuunsüsteem nõrgeneb ning vastupanuvõime väliste

stressiallikate suhtes väheneb – välja on kujunenud elektroülitundlikkuse

sündroom. Arenenud maades arvatavasti 3-8% elanikkonnast kannatavad

elektroülitundlikkuse all ja 35% selle kergemate vormide all.

Arstidel on tervisehädade seoseid elektromagnetväljadega väga raske seostada,

sest need väljad ei ründa ühte konkreetset organit ega ilmne ühel moel.

Samuti puudub arstidel vastav väljaõpe. Seetõttu elektroülitundlikkuse

sündroomi meil ka ei diagnoosita.

Isegi kui tihenenud haigestumistest, peavaludest või muudest arusaamatutest

tervisehädadest üksteise järel üle saadakse, jäävad need korduma (kui on tegu

elektromagnetilise pollutsiooni poolt põhjustatud hädadega). Tulemusena

kannatab inimene pideva väsimustunde all, ei suuda hästi enam keskenduda ning

väheneb töövõime.

Ka rahva tervise eest heaseisma loodud institutsioonid (Tööinspektsioon,

Kiirguskaitsekeskus jm) ei saa veel abiks olla. Elektromagnetväljade

ohtlikuse osas pole veel teadlaste seaski üksmeelt. Vaevalt, et see üksmeel

lähiajal tuleb, sest uuemad uurimused on pilti löönud segasemaks veelgi –

leitud on uusi toimemehhanisme, kuidas EMVd organismidele mõjuvad. Enne, kui

pole selge – kui palju elektromagnetvälju on tervistkahjustav – ei osata

koostada ka adekvaatseid piirnorme. Sestap on Euroopas võetamas uut hoiakut

“nii vähe elektromagnetvälju kui mõistlikult võimalik”.

Elektrostressiga seostatud sümptomeid
(nimekiri on ülevaatlik)

Neuroloogilised
peavalud
peapööritus
uimasus
keskendumisvõime langus
mõtteselguse kadumine
ärritatus
seletamatu väsimus
unetus
mälu kehvenemine (näiteks ei mäleta mida sa teisest toast otsima läksid)
depressioon
lihas- ja liigesvalud
seljavalud
lihaskrambid
Parkinsoni tõvi

Kardioloogilised
südamepekslemine
südamerütmihäired
madal vererõhk
kõrge vererõhk
hingeldamine

Respiratoorsed
sinuiit
bronhiit
kopsupõletik
astma

Dermatoloogilised
nahalööve
kihelev nahk
kuumatunne nahal
punastav nägu

Oftalmoloogilised
valutavad või põletavad silmad
surve silmes või silme taga
halvenev nägemine
lendlevad moodustised silmes
katarakt

Muud
Seedimisprobleemid
dehüdratsioon
immuunsüsteemihäired
valutavad hambad
Lastel leukeemia,
haigushood
kõrge veresuhkur
moonutatud lõhnataju

Nimekirjaga tutvudes võib tekkida küsimus, et paljud neist hädadest võivad

olla ju tingitud muudest põhjustest, näiteks tavalisest külmetumisest.

Siinjuures on vajalik mõista elektromagnetväljade varjatud toimet kehale –

seda ei tunne, kuid vaikselt nõrgestab immuunsüsteemi, kuni nõrgeim koht

organismis streikima hakkab või mõni teine keskkonnastressor tõuke annab

haigestumiseks.

Esitatud nimekiri toob välja tüüpilised sümptomid, mis uuringutest välja

tulnud. Samas võib leida ka uurimusi, kus EMVde seost nende sümptomitega pole

tuvastatud. See, et ühed uuringud tuvastavad seosed ning teised uuringud ei

kinnita neid – on ka põhjuseks, miks elektromagnetvälja piirnorme pole siiani

muudetud.

Viidates rohketele elektromagnetväljadel kaasaegses elukeskkonnas, nimetavad

paljud teadlased seda ettearvamatuks eksperimendiks. Näiteks maailmakuulsa

Paracelus Kliiniku (Shveits) meditsiinidirektor Thomas Rau nimetab lausa

kriminaalseks laste eksponeerimist koolis kiirgusele, mis on teada, et rikub

aju funktsionaalsust ja õppimisvõimet. Kiiritades laste organisme, nende

intelligents ja ajumaht väheneb. Lisaks esineb rohkem tähelepanuraskuste ja

käitumishäiretega lapsi.

Eelnevaga nõustub dr. Magda Havas (Environmental and Resource Studies, Trent

University, Canada), kes on üks juhtivaid eksperte hälvetega elektri (ing.k.

dirty electricity, seletus: kõrgsagedushäiretega elekter) uurimisel. Ta

lisab, et elektromagnetväljade toimel ägenevad veel ka sümptomid, mille all

inimene varem kannatas.

Märkimata ei saa jätta ka autismi, mille juhtumite arv on kasvanud hüppelised

6000% viimastel aastatel (Fisher), mis ühtib ka traadita andmeside võrkude

plahvatusliku levikuga. Uurija Michael Merzenich on autismi tekkemehhanismi

sidunud kõrgsagedusliku elektromagnetilise pollutsiooniga. Dr Robert Kane

toob esile, et autismi mehhanismid võivad alata juba looteeas, kui ollakse

eksponeeritud raadiosageduslikele EMVdele.

Elektrostressi on varem nimetatud ka raadiolainetõveks (ing.k radiowaves

sickness). See ilmnes inimestel, kes olid eksponeeritud kõrgsageduslikele

elektromagnetväljadele. USAs tähendati maapiirkonna inimestel sarnaseid

sümptomeid juba 1990-ndatel, mil ei olnud sellises koguses mobiilsidemaste,

WIFI-võrke jms.

Lahendus elektrostressi võitmiseks on lihtne – muuta oma elektromagnetilist

keskkonda. Seda võib teha järgnevalt:
1) eemaldada kiirgusallikas (lülitada välja, asendada alternatiivse

lahendusega)
2) minna kiirgusallikast eemale – kiirgusallika mõju väheneb kauguse ruuduga;
3) ehitada kiirgusallika vastu kilp – võtta tarvitusele ekraneerivad või

absorbeerivad materjalid.

Uurija Dave Stetzer asendas ühes USA koolis, kus oli kõrge häireelektri tase,

häirefiltrid. Selles koolis kannatas 37 last astma all. Peale filtrite

töölehakkamist, ei vajanud need lapsed enam inhalaatorit. Koolides, kus

häirefiltrid installeeriti, teatasid koolijuhid ka, et peale nende

töölehakkamist on tõusnud kooliõpilaste õppeedukus.

Elektrostressi mõju inimese töövõimele on üks peamisi põhjus-tagajärg-seoseid

kogu temaatikas. Kui inimese keha on väliste keskkonnamõjuite tõttu stressis,

siis suunab organism energiavarud selle stressiga võitlemiseks, vähem jääb

energiat üle vaimseteks tegevusteks, nagu õppimine.

Eemaldades elukeskkonnast saastatud elektri, on täheldatud veresuhkru

paranemist 50-92% neist inimestest (Stetzer,2011)

Kodudes, kus on probleeme kõnealuste sümptomitega, on tihti tuvastatud

elektrivõrgu voolu “saastatus” kõrgsageduslikust mürast.

Kõrgsageduslikku häireid elektrivõrgus
tekitavad säästupirnid, koduelektroonika, arvutid ja teatud tüüpi

tööstusseadmed (mootorid).

Tervisemõjude juures tuleb teada, et erinevad elektromagnetilised sagedused

mõjuvad organismile erinevalt. Samas on need kõik justkui ühisrindes

organismi vastupanuvõime (välisstressorite suhtes) murdmisel.

Bioloogiliselt aju, süda, kõik muud organid, isegi rakud – funktsioneerivad

elektromagnetiliste signaalide toel. Neid bioloogilisi signaale, mille

uurimisega tegeleb bioelektromagnetismi teadusharu, võivad välised

elektromagnetilised signaalid segada märkamatul, kuid tervise seisukohast

olulisel, viisil.
Kõik sagedused üle 1,7kHz neelduvad ja hajuvad inimkehas.
Vene uurimuste kohaselt on inimkehas bioloogiliselt kõige aktiivsemad

signaalid vahemikus 4-100kHz.

Autor soovib rõhutada, et elektromagnetväljades tonti ei maksa näha ning

teovõimetuna mitte end tunda. Põhjus, miks me sellises “elektromagnetilises

supis” elame, on teadmatusest. Teadmised ja tehnika on aga ühiskonnas olemas.


Vt Youtube – Beyond Coincidence – The Perils of Electrical Pollution – Part 1

Viited:
Firstenberg,A. 2001. No Place to Hide
Moser,C. 2009. Dirty electricity – is it making you sick? FM Family Matters.
Stetzer,D. 2011. Dangerous Current Beneath the USA, It’s rainmaking time.

Rubriigid: elektromagnetväljad. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Tervisemõjud elektromagnetväljadest

  1. Sander Zagovejev kirjutab:

    1) Kuidas saab täiesti kindel olla, et tervise probleem on põhjustatud elektrostressi poolt?
    2)Kas on olemas võimalus ise kodus mõõta EM-väljasi kui ei taha professionaali kutsuda?
    3) Kas on olemas näiteks võimalus kasutada EM-väljasi hoopis ravimiseks?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga